Phronesis kui praktilise väärtusega tarkus

Phronesis on kreekakeelne termin praktilise tarkuse kohta, mis hõlmab võimet rakendada teadmisi ja otsustusvõimet konkreetsetes olukordades heade tulemuste saavutamiseks. See erineb teoreetilisest teadmisest ning tugineb kogemustele, heale iseloomule ja võimele teha reaalsetes kontekstides mõistlikke, moraalseid otsuseid.

Phronesis põhiaspektid

• Praktiline ja situatsiooniline: see ei ole puhas abstraktne ega teoreetiline teadmine, vaid pigem tarkus tegutseda asjakohaselt konkreetses, sageli keerulises olukorras.
• Moraalne ja eetiline: see hõlmab head otsustusvõimet selle kohta, mis on moraalselt õige ja hea inimestele, ning see on vajalik teiste moraalsete vooruste, näiteks julguse või õigluse, äratundmiseks ja rakendamiseks.
• Teadmiste ja tegutsemise segu: see on oskusteave, mis võimaldab inimesel sooritada õigeid toiminguid õigel viisil ja õigel ajal, ühendades üldteadmised hetke eripäradega.
• Arendatud kogemuste kaudu: seda õpitakse ja täiustatakse harjutamise ja harjumise kaudu, mitte puhtteaduslike valemite või abstraktse mõtlemise kaudu.
• Vastandumine teistele tarkuse vormidele: vastandatakse episteme'ile (teaduslik või teoreetiline teadmine) ja sophiale (tarkus).
• Seotud õitsenguga (heaoluga, õnnega): Aristotelese filosoofias on Phronesis ülioluline saavutamaks eudaimonia ehk inimlik õitseng.

Kokkuvõttes tähendab phronesis otsustusvõimet ja intuitsiooni konkreetsete taotletavate hüvede ja vastanduvate probleemide käsitamisel antud kontekstis.